Presentations

37 views

Okupatsioonide muuseumist Vabamuks: nimetamispoliitika analüüs. - in Eesti Rahva Muuseumi aastaraaamat, 60.

This article focuses on the debate around the name Vabamu and is aimed at discus­ sing whether and how the culture of remembering the Soviet era can change in today’s Estonia. In February 2016, the Estonian Museum of Occupations announced its plans
of 26
All materials on our website are shared by users. If you have any questions about copyright issues, please report us to resolve them. We are always happy to assist you.
Share
Transcript
  137ERMi aastaraamat 60 (2017), lk 136–161Foto 1. Okupatsioonide muuseum. Foto: Martin Dremljuga Okupatsioonide muuseumist Vabamuks: nimetamispoliitika analüüs Ene Kõresaar, Kirsti Jõesalu See pole ainult üks muuseum, ainult üks väljapanek. See on paik, mis käsitleb meie eksistentsi aluseid. Ja selle tõu tundub selle nimi ka nagu meie kõigi asi […].Selles nimes vihiseb iga piitsahoop, mida meie esivanemad on kogenud, iga veriselt maha surutud ülestõus, iga alandus ja mõnitus. See nimi puurib sügavale meie kollektiivsesse ala - teadvusesse, ja äratab seal üles ka kohati juba uinunud koletisi. See nimi toksab jõuliselt ka hirme, et kui me nüüd ei räägi, siis ehk me enam ei mõtle. Ja kui me enam ei mõtle, siis ehk me unustame.  Ja kui me unustame... siis mis tagab, et see kõik ei tule uuesti? Aga suur küsimus on, kuidas on võimalik olla vaba, samas unustamata. (Rain Kooli 2016) Sissejuhatus Käesolev artikkel keskendub Vabamu nimedebatile laiema eesmärgiga arutleda nõu-kogude perioodi mäletamise kultuuri muutumisvõimaluste üle tänapäeva Eestis. 1 17. veebruariks 2016 kutsus Okupatsioonide muuseum oma sõpru ja koostöö-partnereid muuseumisse et „rännata üheskoos läbi järgneva paari aasta, mil maja ootab ees nii väline kui sisemine taassünd”. Muuseum kutsus mõtisklema, „kui-das vabadust hoida ja selle eest seista ja mis on uueneva muuseumi peamine väljakutse.” 2  Kohtumisel lubati vastata küsimustele muuseumi tuleviku, uue püsi-näituse ja uut projekti vedavate inimeste kohta. [1] Artikkel on valminud ERA.Net RUS Plus programmi projekti LIVINGMEMORIES ning Haridus- ja Teadusministeeriumi (IUT34-32) toel. Autorid tänavad Merilin Piipuud ja Sander  Jürissoni toetava suhtumise ja avatud diskussiooni eest. Eriline tänu kuulub Merilin Piipuule kaasamõtlemise ja kommentaaride eest selle artikli varasemale, ingliskeelsele versioonile.[2] Okupatsioonide muuseumi e-kiri, 10.02.2016.  Ene Kõresaar, Kirsti Jõesalu138 Peaesinejad olid Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, muuseumi nõukogu liige ja idurmaeevõtja Sten Tamkivi ning tegevdirektor Merilin Piipuu. Kohtumise esimene osa oli pühendatud koostööle ja ühisrahastamisele: muuseum soovis leida vahendeid   uue püsiekspositsiooni ja hoone rekonstrueerimise jaoks. 3  Neil teemadel arutlenud Ilves ja Tamkivi tõid näiteid nii Ameerika Ühendriikidest kui ka Eestist, rõhutades kodanikualgatuse tähtsust avalikes asjades. Uut nime – Vabaduse muuseum – mainis esmakordselt president Ilves. Kavandatavat nime-muutust – Okupatsioonide muuseumist Vabaduse muuseumiks ehk Vabamuks – ürituse kutses ei mainitud, kuid just nimemuutus põhjustas laiema arutelu mälust Eesti ühiskonnas. Lähemalt avas plaanitavat nimemuutust Piipuu, kes toetus oma sõnavõtus president Meri 2003. aastal muuseumi avamise puhul peetud kõnele. 4  Rõhutades vabaduse väärtust sellise ajaloolise kogemusega ühiskonna puhul nagu Eesti, tut-vustas Piipuu keskseid mõisteid muuseumi uuenemisel: okupatsioonile  lisanduvad vabadus  , vastupanu  ja taastumine . Muuseumi uuenemise ajendid jäid üritusel taga-plaanile, rõhutati pigem noorte kui sihtgrupi kaasamist. Kohapeal erilist diskus-siooni ei tekkinud, publik esitas vaid mõned küsimused (vt ka Weekes 2017). Nä-dala jooksul aga algas elav arutelu kavandatava nimemuutuse üle, mis osutas nii nõukogude mineviku mäletamise hetkeseisule kui võimalusele seda mõjutada ja muuta. Pärast ligi pool aastat kestnud debai ja näituseplaanide täpsustamist läks muuseum kompromissile, otsustades pärast muuseumi renoveerimist ja uue püsi-näituse avamist jätkata nime all Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu.Lähtudes nimetamise poliitika teoreetilisest raamist, keskendutakse käesolevas artiklis nn Vabamu debati põhiteemadele, võtmekõnelejatele ning mälupoliitilisele kontekstile. Esiteks selgitame mõistet okupatsioon  Eesti poliitilise identiteedi ning Baltimaade, Venemaa ja Euroopa suhete aspektist. Järgmiseks analüüsime peamisi teemasid, mis kerkisid üles Vabamu nimedebatis. Kes olid selle peamised kriiti- kud? Millised praeguse mälurežiimi mallid ja millised mälupoliitilised raamistikud ilmnesid? Analüüsitu põhjal arutleme mälu-uurimuslikust vaatepunktist selle üle, miks Vabamu nimemuutus esialgse plaani järgi ei teostunud.Analüüsi põhiallikaks on ajakirjanduse ja sotsiaalmeedia tekstid. Lisaks meedia-analüüsile intervjueerisime muuseumi tegevdirektorit Merilin Piipuud. Samuti kutsuti meid osa võtma muuseumi nõuandva koja kohtumistest, kus olime pigem kuulajate kui nõuandjate rollis. Lisaks osalesime muuseumi korraldatud üritustel  ja külastasime ajutisi näitusi. Osalus, vaatlus ja intervjuud võimaldasid meil lisaks nimedebati arengu dokumenteerimisele avada Vabamu nime taga olevaid kontsep-tuaalseid eesmärke, mida muuseum esialgu meedias ei selgitanud. Siinses artiklis on meie peatähelepanu nimedebatil ja sellel, mida see ütleb Eesti mälukultuuri koh-ta, sest uue museoloogia ideestik eraldi teemana debatis üles ei kerkinud. [3] Muuseumil on ingliskeelne ühisrahastamise lehekülg: hp://vabamucampaign.org   [4] Lennart Meri kõne on käesaadav aadressil hp://www.okupatsioon.ee/images/Presi -dent_Meri_avamiskone.pdf.  Okupatsioonide muuseumist Vabamuks: nimetamispoliitika analüüs 139 Okupatsioon: nimetamise poliitika Eesti Okupatsioonide muuseumi nimemuutuse plaanide avalikustamisele järgne-nud reaktsioon näitas, kui oluline on mälumaastikul nimetamise poliitika. Nimed, nagu osutavad Kearns ja Berg (2002), moodustavad osa sümboolsest ja materiaal-sest korrast, mis tagab normaalsuse ja legitiimsuse mälupoliitikas. Kohtade nime-tamine on tänapäeva ühiskonnas identiteedipoliitika võtmekomponent, „omandi-suhete, võimu- ja kontrollitaotluse normeerimise praktika“ (Berg ja Kearns 1996: 99). (Ümber)nimetamise ja poliitiliste sümbolite asendamise kaudu osalevad ini-mesed poliitilistes aktides, mis annavad sündmustele, objektidele ja kohtadele kas positiivse või negatiivse seose. 20. sajandi Eestis on muuseumide nimesid muu- detud poliitiliste režiimide vahetumisel: näiteks Eesti Rahva Muuseum Riiklikuks Etnograaliseks Muuseumiks (1940), seejärel 1941 tagasi Eesti Rahva Muuseumiks, 1952 ENSV TA Etnograaa Muuseumiks, 1963 Eesti NSV Riiklikuks Etnograaa -muuseumiks ja 1988 taas Eesti Rahva Muuseumiks. Nimetamine seostub seega ideoloogiliste protsessidega, mis kaasnevad kollek- tiivse identiteedi loomisega. Ajaloosündmused ja ajaloolised võtmeguurid saavad igapäevaelu osaks tänavate ja mitmesuguste avalike institutsioonide (nt muuseum) näol. Sel viisil meenutatakse näiteks rahvusgrupi liikmetele nende rolli rahvaste seas ning kinnitatakse järjepidevust. Manipuleerimine keele kui vahendiga, mille abil luua või hävitada identiteedi- ja solidaarsustunnet, on väga vana võte (Brodsky 2001: 420).Nimed väljendavad kollektiivse mälu korraldust. Palju on uuritud näiteks pai-kade (tänavate, hoonete, linnade) ümbernimetamist pärast revolutsioonilist ühis-konnamuutust (vrd Vukov 2007; Palonen 2008; Light ja Young 2014). Selline ümber-nimetamine on mõeldud institutsionaliseerima uut poliitilist korda ning kujunda-ma igapäevakogemuste tähendusi. Nimed ja nimetamine on osa mälupoliitikast, mis määratleb, mis on ajalooliselt oluline, ja väärib avalikku mäletamist (Alderman 2002). Sel viisil osalevad nimed ja nimetamine poliitilise diskursuse ja identiteedi konstrueerimises.Okupatsiooni kontseptsioon on olnud nii postkommunistliku Eesti kui ka teiste Balti riikide poliitilise identiteedi tuumaks. Okupatsiooni mõiste on seotud kõigi oluliste elementidega Eesti nõukogudejärgses narratiivis: Teise maailmasõja sünd-muste ja Punaarmee rolliga, hinnanguga Nõukogude süsteemile ja selle kokku-varisemisele ning iseseisvuse taastamisele. Eesti riikluse aluspõhimõte on õigusliku  järjepidevuse doktriin, mis vaatleb Eesti riiklust kui taastatud riiklust pärast 50 aas-tat Nõukogude okupatsiooni ning Eesti annekteerimist 1940. aastal. Selle doktriini kohaselt, mis hakkas kehtima nii juriidilisel, ühiskondlikul kui ka kommemoratiiv-sel tasandil pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist (Tamm 2012), võisid Balti riigid küll 1940. aastal lakata eksisteerimast de facto  , kuid eksisteerisid endiselt de  jure  , sest võimuvahetust ei peetud ei Baltimaades ega mujalgi seaduslikuks (Ehin  ja Berg 2009: 9). Seega kinnitasid Balti riigid NSV Liidu kokkuvarisemisel, et nad ei loo uusi riike, vaid taastavad oma iseseisvuse (Muižnieks 2011: 13). Balti riikide mälupoliitikat kommunistliku mineviku suhtes (eristatud ka kui „Balti mudelit“, vt Troebst 2007; Zhurzhenko 2007), iseloomustas Nõukogude režiimi radikaalne eksternaliseerimine välise jõu pealesurutud nähtusena. Kom -  Ene Kõresaar, Kirsti Jõesalu140 munikatiivse, kultuurilise ja poliitilise mälu tasandil võrdusid kommunistlikud aastakümned kannatustega Nõukogude režiimi all: aastat 1940 nähti sõjalise oku - patsiooni ning jõuga annekteerimisena ning aastat 1944 mie vabastamise, vaid ühe vägivaldse okupatsioonirežiimi asendumisena teisega. Pärastisi hilissotsialis -mi aastaid nähti rõhumise ja tagakiusamise jätkumisena, millega kaasnes kasvav hirm eesti rahva pikemaajalise kultuurilise säilimise pärast (Kõresaar 2004; Smith 2008). Ametlikus mälupoliitilises sfääris selline diskursus jätkus, samal ajal kirjel-datakse kommunikatiivses ja kultuurimälus alates 1990. aastate lõpust Nõukogude kogemust märksa ambivalentsemalt (Jõesalu ja Kõresaar 2013). Nn okupatsiooniparadigma (Zhurzhenko 2007) on ka Eesti/Balti–Vene suhe- te keskmeks. Eesti ja Venemaa narratiivid on oma rahvusidentiteedi ja kollek-tiivse mälu põhikontseptsioonides antagonistlikud (Ehin ja Berg 2009: 10). Alates 1992. aastast on Venemaa kasutanud Nõukogude minevikku omaenda rahvu-se ülesehitamise projektis, väites, et 1940. aastal Balti riike ei okupeeritud, vaid tege mist oli vabatahtliku inkorporeerumisega ning 1944. aasta tähendas seega vabastamist (Doronenkova 2011). 1990. aastatel olid Balti-Vene suhetes valdavad mitmed vaieldavad teemad, mille seas tõsteti korduvalt üles kommunistliku mi-neviku nime tamise küsimus. Euroopa Liidu laienemise ning Venemaa võimu ja ambitsioonide kasvades ilmnesid nii vanad kui ka uued pinged, mis väljendusid sümboolses võitluses Nõukogude mineviku pärast (Ehin ja Berg 2009: 5–7; Mälk-soo 2009; Zhurzhenko 2007; Onken 2007). Venemaa tajumist ohuna on alates 1990. aastast toitnud pingelised suhted Balti riikide ja Moskva vahel, mida on õhutanud ka Vene maa kaasmaalastepoliitika (Smith 2008). Omalt poolt on Balti riigid kogu aeg Venemaad kritiseerinud demokraatia ja inimõiguste küsimuses ning püüdnud vastastada Venemaa püüdeid esitleda end kui Euroopa vabastajat (Mälksoo 2009).Pärast värvilisi revolutsioone Gruusias (2003) ja Ukrainas (2004) omandas oku-patsiooniparadigma laiemagi geopoliitilise mõõtme. See tähistas nihet antikommu-nistlike ja Venemaa-vastaste narratiivide suunas. 2006. aastal, inspireerituna muu-seumidest Tallinnas ja Riias (avatud 1993), avati ka Tbilisis Gruusia Rahvusmuu-seumi osana Nõukogude okupatsiooni muuseum. Umbes aasta hiljem nimetati Kiievis asuva vabaühenduse Memoriaal 2001. aastal avatud püsinäitus „kommu-nistlikust inkvisitsioonist“ Nõukogude okupatsiooni muuseumiks. Pärast nõuko- gude sümboolika kasutamise keelamist ning selle režiimi kuritegelikkuse eitamise kriminaliseerimist 2015. aastal tehti Kiievi linnavalitsuses plaane Nõukogude oku-patsioonile pühendatud muuseumpargi avamiseks (Vaba Euroopa raadio 2015). 5   Ka Moldova avas 2016. aastal Chisinău Riiklikus Sõjamuuseumis püsinäituse „Nõukogude okupatsioon“ (Kaitseministeerium 2016).Okupatsiooni mõistet puudutav poliitika näitab keelelise määratluse olulisust laiaulatuslikumas võitluses mineviku esitamise pärast (Ashplant, Dawson ja Roper 2004: 54–60). Mingi sündmuse määratlemine ja seeläbi legitimiseerimine mõjutab paratamatult viise, kuidas sündmust mäletatakse ja meeles peetakse. [5] Kommunismi eksternaliseerimine nn okupatsiooniparadigma järgi pole kollektiivse mälu lahknevuse tõttu Ukrainas siiski samamõõduline kui „Balti mudelis“ (vt Zhurzhenko 2007).
Advertisement
Related Documents
View more
Related Search
We Need Your Support
Thank you for visiting our website and your interest in our free products and services. We are nonprofit website to share and download documents. To the running of this website, we need your help to support us.

Thanks to everyone for your continued support.

No, Thanks